Mõlemas raamatus on keelekasutus suhteliselt sama. "Minu Eesti" aga, mis on kirjutatud Justin'i poolt, on veidi puterdava tekstiga-raamat on algselt siiski inglise keeles kirjutatud ning hiljem eesti keelde tõlgitud. Samas on tema proovinud usina eesti keele õppijana tuua teksti mitte nii argipäevaseid sõnu.
Ainuke probleem on selles, et sinna pääsemiseks oli peaaegu ainus võimalus kolm tundi bussis loksuda. Bussiga sõitsid Tartusse nii pärjatud teadlased, mainekad ajakirjanikud kui ka seljakotiga rastafarid. Lennukiga sinna ei pääsenud. Auto ostuks polnud meil raha ega tahtmist ja rongid käisid sinna linna ainult kaks korda päevas ja imelikel kellaaegadel.
Epp on aga kirjutanud seevastu rohkem tuimemalt, argipäevasema sõnakasutusega. Aga eks see raamat ongi pigem nagu päevik.
Mida edasi teha? Arvutus näitab, et mehel tasuks paluda oma tööandjal palka veidi vähendada! Pärast seda kummalist protseduuri täidame taotluspaberid uuesti. Kuu hiljem aga selgub, et komisjon on meie taotluse tagasi lükanud: ilmselt säilis kahtlus, et teenime siiski liiga palju...